Eestikeelne Piibel 1997
Jeremija 1 Ja Issand ütles mulle: „Põhjakaarest pääseb lahti õnnetus kõigi maa elanike peale.Sest vaata, ma kutsun kõiki suguvõsasid põhjapoolseist kuningriikidest, ütleb Issand, ja need tulevad ning asetavad igaüks oma aujärje Jeruusalemma väravate ette ja kõigi selle müüride vastu ümberringi, ja kõigi Juuda linnade vastu.
Siis ma mõistan nende üle kohut kõigi nende pahategude eest, et nad jätsid minu maha ja suitsutasid teistele jumalatele ning kummardasid oma kätetööd.
Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama!
Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu, Juuda kuningate, selle vürstide, preestrite ja maa rahva vastu.
Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu.”
2. Timoteose 1 Sel põhjusel ma ka kannatan. Ent ma ei häbene, sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.
Saalomoni tark. 4 Õige aga saab rahu, kuigi ta varakult sureb.
Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga, ja seda ei mõõdeta aastate arvu järgi,
vaid tarkus on inimesele hallideks juusteks, ja laitmatu elu on tõeline vanaduspõlv.
Jumal armastas teda, sellepärast et ta meeldis Jumalale, ja ta võeti ära, sellepärast et ta elas patuste keskel.
Ta viidi ära, et kurjus tema mõistust ei muudaks ja kavalus tema hinge ei eksitaks.
Sest kurja veetlevus varjab hea, ja himu hullus väänab vaga meele.
Olles varakult küpsenud, saavutas ta pika eluea.
Et tema hing oli Issandale meelepärane, siis tõttas see ära kurjuse keskelt. Inimesed näevad seda küll, aga ei saa aru ega võta südamesse,
et tema valituile on arm ja halastus ja tema vagade eest kantakse hoolt.
Õige mõistab surnunagi hukka elavaid jumalakartmatuid, ja kiiresti küpsenud noorus patuse kõrge eluea.
Sest need näevad küll targa lõppu, aga ei mõista, mida Issand tema kohta on otsustanud ja miks ta teda on kaitsnud.
Nad näevad, ja ei pane seda millekski, aga tema ise, Issand, naerab nende üle.
Ja siis saavad neist põlatud korjused ning igavesti pilkealused surnute seas. Sest ta paiskab nad hääletuina põrmu ja tõukab aluselt. Nad hävitatakse sootuks ning nende osaks on piin. Ja mälestus neist kustub.
Nad tulevad aralt, kui nende patte arvele võetakse, kui nende üleastumised tõusevad süüdistajatena nende vastu.